Standardtarkvara on sageli hea algus. See säästab alguses aega ja pakub levinud protsesside jaoks kasutatava raamistiku. Kriitiliseks muutub see seal, kus erijuhud, integratsioonid, kooskõlastused või ajas kujunenud vastutusjaotus määravad igapäevatöö ning süsteem toimib enam vaid ringteid pidi.
Individuaalsed tarkvaralahendused tasuvad end ära siis, kui ettevõtted peavad pidevalt ehitama abikonstruktsioone: käsitsi ekspordid, abitabelid, topeltandmehooldus, varjuloendid või eriprotsessid väljaspool süsteemi. Just seal tekivad vead, hõõrdumine ja varjatud käituskulud.
Hea individuaalarendus ei pea seetõttu kõike uuesti leiutama. See peaks modelleerima protsessid, mis majanduslikult päriselt kannavad, ning samal ajal korrastama andmemudeli, rollid ja käitusloogika nii, et lahendus ei hakkaks pärast esimest tarnet taas laiali hargnema. Tegelik väärtus ei peitu erisoovis, vaid arhitektuuris, mis päriselt vähendab ettevõtte igapäevast koormust.